Hallitus hävitab kipsmajad

Krister Kivi , 13. märts 2008

Kahjulikku hallitust võib esineda kümnete tuhandete eestlaste kodudes ning paneelmajade ülemised korrused on sellele eriti tõenäoliseks kasvupinnaks.

Eesti kõige kurikuulsam hallitus näeb vähemasti miniatuurses koguses välja igav ja mittemidagiütlev - nagu tavalisest veidi suurem kärbsemust. Inimelukohtades võib neid rohekasmustasid täppe leida märjaks saanud puidult, tapeedilt või kipsplaadilt (teatud asjaolude kokkusattumisel isegi kauaks kilekotti unustatud märgadelt puuvillastelt sokkidelt), ent minu esimene teadlik kohtumine Stachybotrys chartarum'iga toimub Tallinna Tehnikaülikooli keldrikorrusel materjaliuuringute keskuses. Stachybotrys pesitseb hermeetiliselt kinni tõmmatud kilekotis ühe väga süütu näoga põrandaliistu tagaküljel ega tee midagi.

Kui ma kilekoti lahti tõmbaksin ja seda õhku sügavalt kopsu ahmiksin, võiks üht-teist juhtuda. Veelgi rohkem võiks juhtuda siis, kui ma elaksin Stachybotrus'e, Aspergillus'e, Cladosporium'i või mõne muu mükotoksiine eritava hallituse kõrval aastaid, teadmata, et oma spoore õhku külvav koloonia niiskust saanud seina sees või põrandalaudade all aeglaselt edasi nihkub. Hobused, kelle heina sisse Stachybotrys vahel satub, pahatihti surevad, kuid inimesed peavad paremini vastu.

Eri hinnanguil võivad hallitusmürgid põhjustada nii halba enesetunnet ja suu ja silmade ­kipitust kui ka kopsuverejookse, mäluhäireid ning närvi- ja ajukahjustusi, kuid "vähemasti see on selge, et Stachybotrys ründab inimese veresooni". Nii ütleb Tallinna Tehnikaülikooli professor Urve ­Kallavus, rõhutades siiski kohe, et ta pole toksikoloog. Urve Kallavus on hariduselt hoopis keemik, hiljem Läti Teaduste Akadeemiast habiteeritud doktori kraadi saanud puiduteadlane, ning võitlus hallitusseentega on viimastel aastatel muutunud tema südameasjaks.

Hallitust leiab nii küprok- kui paneelmajas

Hallituse kui ebameeldiva elukaaslase olemasolu ja temaga seonduvad ohud ongi Eestis suhteliselt uus avastus. Enne seda, kui Eesti Päevaleht 2005. aasta sügisel kirjutas Patarei vanglast leitud "ülimürgisest seenest Stachybotrys chartarum'ist" (ehmatusega suleti vangla mõneks ajaks külastajatele), võib märksõna "hallitus" otsides samas ajalehes tagasi minna viie aasta jagu ning alles aastal 2000 tuleb eelmine viide - räägitakse hallituskahtlusega Pepsist. Pärast 2005. aastat ollakse juba märksa teadlikumad: "hallitusest mustavate seintega" Haljala lasteaia probleemi on sel kevadel kajastatud üleriiklikult (kuigi lahendust siiani pole) ning niiskus + küprok = salapärane tervisehäda on teavitustöö tulemusel kinnistunud ­üldaktsepteeritud valemina.

"Kui kipsplaat saab vett, siis 85 protsendil juhtudest sinna taha see must hallitus tekib," hoiatab Urve Kallavus ning leiab, et küprok kui ehitusmaterjal ei sobi Eestis aastaringseks ehitamiseks. Niiske ilmaga ehitamine olevat üldse probleem: "Kaks aastat tagasi oli oivaline külm talv ja majad, mis siis ehitati, on briljantses korras, aga need, mis ehitati tänavu talvel, kui kogu aeg sadas - ma tunnen kaasa neile, kes endale sellised majad ostavad."

Spetsialistide rohkus - ja hallituse analüüsimise ja tõrjega tegeleb Eestis kahekohaline arv osaühinguid ja laboreid - loob eeldused erinevate vaatenurkade olemasoluks. "See on müüt!" väidab Kalle Pilt Eesti Mükoloogia ­Uuringutekeskusest kipsplaadi erilise hallitusohtlikkuse kohta ("Kõik sõltub muidugi kasutamisest") ning kinnitab, et küprokhoonetest "isegi hullemad" on hoopis paneelmajad.

Sama leiab müügijuht Roman ­Gorelov hallitustõrjega tegelevast firmast Asbeko: "Standardmurelapseks on paneelelamute viimased korrused, kus peaaegu igas korteris on probleem. Ventilatsioon on puudulik ja majaseinad soojendamata, siis pannakse veel plastaknad ka ette ja ongi käes."

Kallis, odav ja tarbetu analüüs

Hallitus võib olla kohal, kuid alati pole teda veel näha. Levivad mikroseened näiteks seina sees või ripplae varjus, võib võtta aastaid, enne kui seen lõpuks nähtavale ilmub. Kuigi teoreetiliselt saab hallituse olemasolu ja liiki määrata õhus ringlevate spooride alusel, pole see sugugi ühene protseduur. Peamiselt sellepärast, et hallitusesisaldus õhus võib suuresti kõikuda ning teiseks pole Eestis kehtestatud kindlaid piirnorme. "Praegu lähtume Soome normidest, milleks on talvel 500 pesa moodustavat ühikut (PMÜd) ja suvekuudel 1000 PMÜd õhukuupmeetri kohta, kuid need ei ole üks-ühele kohandatavad Eesti oludele," lausub Kalle Pilt (teenustasu koos kohaletulemisega 2000 krooni). "500 ühikut üht hallitust võib olla täiesti ohutu ja 50 teist tunduvalt ohtlikum."

Ise tehes saab analüüsi mitu korda odavamalt - Tallinna südalinnas asuv Tervisekaitse Kesklabor annab soovijaile vastavad Petri tassikesed toaõhust proovide võtmiseks suisa tasuta kaasa ning analüüsi hind jääb sõltumata meetodist alla saja krooni. Kuid rahvatervise magister Ene Indermitte TÜ Tervishoiu Instituudist - "Võime soovi korral võtta kahest kohast proovi ja nädal aega läheb aega vastuse saamiseks", hind alates 1500 kroonist - ei pea õhuanalüüsidesse investeerimist eriti mõttekaks. "Kui kahtlustate, et teil on hallitusprobleeme, siis soovitan mõõtmisetapp üldse vahele jätta ja luua tingimused, et hallitus enam tekkida ei saaks," lausub ta.

See tähendab ennekõike niiskusprobleemide likvideerimist.

Tegutsemise vajalikkust rõhutab ka Urve Kallavus. "Kui mannapuder on potis hallitama läinud, siis ei tee keegi õhuanalüüsi, vaid viskab pudru välja ja peseb pottigi hoolikamalt kui muidu," ütleb ta, pidades silmas ennekõike seda, kuidas Haljala lasteaia seinu kattev hallitus tunnistati õhuanalüüside järgi mudilaste tervisele "otsest ohtu" mittekujutavaks.

Tõrje võib maksta viiekohalise summa

Udusel märtsihommikul veereb ühe Põhja-Tallinna endisaegse elumaja ette väike kaubik. Õhk neljanda korruse korteris on hapukas, kibe ja kurku kraapiv ning läbijooksmistunnustega laes - mullu hilissügisel vahetati majal katust - keerlevad Cladosporium'i mustjad sõõrid ja jooned. "Elada ega töötada sellises kohas ei saa, või vähemasti mitte eriti kaua," ütleb omanik, arhitekt Tõnu Laigu. Fotograafile võimsa šõu anda otsustanud hallitusetõrjujad on selleks ajaks punastesse kiletunkedesse pugenud, respiraatori ette pannud ning täristavad nüüd laest hallitusega krohvi lahti (Fotograaf Ingmar Muusikus plõksib küll ilma igasuguse respiraatorita otse keset tolmupilve). Edasi järgneb töötlemine leeklambiga ja kemikaalide abil.

Niisugune professionaalsete hallitusetõrjujate teenus pole odav - hind algab paarist tuhandest ning võib ulatuda mitmetesse kümnetesse tuhandetesse kroonidesse. Selles kontekstis pole imestada, et Urve Kallavus on kuulnud hallituse likvideerimiseks fantastilisi nõuandeid, mis rahvasuus ringlevad. "Alates äädikast, keedusoolast, superfosfaadist, rauavitriolist, petrooleumist ja lõpetades oma elutubades väävli põletamisega," ütleb ta irooniliselt. "Ah jaa, saunasuits pidi ka hea olema. Kõige hullem on see, et kui mingite asjaolude kokkusattumisel on midagi aidanud, siis pakutakse seda välja naabrile ja tuttavale ning "rikkis telefon" töötab täie auruga."

Hirmu suured silmad?

Kui paljudes Eesti elamistes on hallitus probleemiks? Ja kui ohtlik on see ikkagi tervisele?

Kui Tõnu Laigu oletab, et hallituskahjustuse on saanud kolmandik maju, siis Kalle Pilt arvab probleemi esinevat ühel-kahel protsendil elamistest. Lühidalt: keegi täpselt ei tea. Ennustada pole võimalik ka seda, millist mõju hallitus elanike tervisele avaldama hakkab. "Mina ei ole kunagi väitnud, et hallitusseened on inimesele äärmiselt ohtlikud," lausub Pilt, kelle sõnul on välisõhus - eriti sügisel - hallitusseeni enamasti rohkem kui toas. "Meedia on selle asja liialt suureks puhunud ja inimestele tekitab hetkel palju rohkem vaevusi see teadmine, et hallitusseened võivad neile mingit mõju avaldada, kui hallitusseened ise."

Ohuks immuunsussüsteemile peab Pilt vaid situatsiooni, kus hallitusseente kogus õhus muutub väga suureks; nii suureks, et tekkib "ülekasv" ja Petri tassikesel pole eoste arvu enam võimalik kokku lugeda.

"Mõned tüved toodavad toksiine, teised ei tooda," ütleb laborispetsialist Helle Järv Tartu Ülikooli kliinikumist. "Kõik sõltub alaliigist ja kasvupinnast ja neid toksiine ei ole võimalik kindlaks määrata ei Eestis ega ka lähimaades - tavaolukorras pole see ka vajalik. Kui hallitus lihtsalt kuskil kasvab, siis tuleb võtta lapp ja nuustik ja see maha nühkida," soovitab ta.

Selles, et hallitusest tuleb alati vabaneda, on kindel ka Urve Kallavus, kes ei söö isegi sinihallitusjuustu, kui see on juba väga siniseks muutunud. Sest hallitus on tema hinnangul inimese tervisele ebasoodne sisuliselt kõigil puhkudel.

"Looduses on hallituse ülesanne lagundada surnud ainet ja muuta see huumuseks," selgitab Kallavus. "Aga kui see hallitus meie tuppa tuleb ja hakkab seda huumuseks muutma, siis sellest pole tõesti mingit kasu. Hallitus ei ole meie sõber."

Kui mul on kodus hallitus, siis

1. Pesen käepärase kodukeemiaga selle ära.
2. Kui hallitus tagasi ei tule, siis siin minu probleem lõpeb - oleme aastatuhandeid koos hallitustega Maal eksisteerinud ja eksisteerime edasi (tõenäoliselt hallitused kauem kui meie, inimesed)
2. Kui hallitus on nädala või kuu või aasta pärast tagasi, siis mõtlen miks - alustan õhuniiskuse mõõtmisest. Kui niiskus ruumiõhus on ebanormaalselt kõrge, siis kutsun ventilatsiooniga tegeleva spetsialisti v ehitusspetsialisti, kes vaataks üle, kas tegemist on nn. niiske ruumiga ja ütleks, kas on kasutatud sobivaid materjale või on ehitusvigu, lekkeid vms.
3. Kui mul on terviseprobleem (allergiline nohu, seletamatu põhjusega pidev köha, silmade ärritus, kipitus vms.)pöördun allergoloogi vastuvõtule ja palun selgitada, kas mul esineb mingite hallitusseente suhtes allergia.
4. Kui mul ei ole seeneallergiat, siis võib selguda, et on millegi muu allergia - tänapäeval väga levinud. Jään seenetõrjes tagasihoidlikuks kemikaale kasutades, piirdun kodukeemia ja ehitusvigade likvideerimisega.
5. Kui mul on seeneallergia, siis asun määrama oma kodust leitud seente liike, tellima võrdluskatseid sise- ja välisõhust ja kaalun ka keemilist tõrjet (lisaks ehitusvigade likvideerimisele).

Allikas: Helle Järv

Kolm ohtlikumat liiki

Aspergillus
- Rohekashallikas Aspergillus flavus moodustab aflatoksiine, mis on väga mürgised nii maksale, ajule, neerudele kui ka südamele. Enamasti esineb soojemas kliimas kui Eesti oma, kuid võib kasvada liiga märjal lillemullal.

Stachybotrys chartarum
- “Haige maja” sündroomi põhjustajana tuntuks saanud kurikuulus must hallitus, mida on õhuproovidega raske avastada, sest eosed on suhteliselt suured ega lendu kergelt. Võib leida üleujutuskahjustustega korteritest, seinte ja katuste lekkekohtadest, tilkuvate veetorude ümbrusest.

Cladosporium
- Tavaliselt mullas elunev ebameeldiva lõhnaga hallitusseen, mida korterites võib leida nii ventilatsioonist kui ka vaibalt. Eritab mitmeid mürgiseid metaboolseid ühendeid. Cladosporium’i perekonna seente eoseid leidub palju õhus, see on üks levinumaid hallitusseeni taimsel kõdul, allergiakalduvusega inimestel üks tavalisemaid allergia tekitajaid. Allikad: Urve Kallavus, Helle Järv