Radoon koduõhus rikub tervist              

ÕL, Ants Saares 29. aprill 2011

Tasub aru pidada: Kui mõelda radooniohule juba uue maja ehitust kavandades, pole kulutused gaasi ruumidesse pääsu tõkestamiseks kuigi suured.  (AFP/Scanpix)

Maapinnast hoonetesse imbuv radoon, mis soodustab kopsuvähi teket, teeb inimeste tervisele oluliselt vähem kahju siis, kui juba maja ehitamisel on radooniohuga arvestatud.

Radioaktiivne looduslik gaas radoon on lõhnatu ja värvitu, sestap saab selle olemasolust aimu vaid siis, kui lasta teha vastavad mõõtmised. Et radoonitase võib ka kõrvuti asetsevates majades olla erinev, ei saa naabrite juures tehtud mõõtmiste tulemusi lugeda kehtivaks ka oma kodus – radoonisisaldus hoone siseõhus sõltub paljuski ehituslikest nüanssidest.

Uuring ehituspiirkonnas vajalik

Tarbevee- ja sisekliimalahenduste tootja Uponori inseneri Tõnu Vürmeri sõnul on radooniuuringuid tehtud rohkem Soomes, kus siseruumide õhus leiduv radoon põhjustab hinnanguliselt 10% kopsuvähi juhtudest aastas.

Eestis seni tehtud radoonimõõtmiste tulemusel võib oletada, et meie elu-, puhke- ja tööruumide õhus sisalduv radoon põhjustab igal aastal sadakond uut haigusjuhtu. Radooni mõjud ilmnevad tavaliselt alles aastakümneid pärast kiirituse saamist.

Tõnu Vürmer märgib, et Eestis süvendab probleemi viimasel ajal tormiliselt kasvanud elamuehitus kohtadesse, mida seni ei peetud asustamiskõlblikuks. Seejuures jäetakse tihti aja ja vahendite kokkuhoiu eesmärgil ära piirkonna põhjalikum radooniuuring. Uuselamurajoonidest on radooniga probleeme olnud näiteks Tallinna külje all Tabasalu mäe aluses piirkonnas. Vürmer nendib, et inimeste tervise seisukohast lähtudes võiks radoonitaseme mõõtmine olla probleemsemates piirkondades ehitusloa saamise üks tingimus, sest rohkem esineb meil radooniga muret just uusehitiste puhul. Pika töökogemusega ehitusinseneri sõnul soodustavad seda mõned tänapäevased ehitustehnoloogiad.

 "Vanade majade vundamendid sisaldasid tuulutusavasid, mis viivad välja niiskust, aga ka radooni," selgitab insener. "Kuna sellise vundamendi rajamine on suhteliselt kallis, siis uusehitistel kasutatakse tuulduvat vundamenti vähem, nüüdisaegne plaatvundament ei juhi aga radooni eemale."

Vürmeri sõnul pole ehitamise käigus vundamendi sisse tuulutustorustikku paigaldada kuigi kallis, ehitise kogumaksumusest moodustab see vaevalt protsendi. Vanasse majja – või ka uude hoonesse alles pärast selle valmimist – on süsteemi lisamine oluliselt töömahukam ja kulukam, vaja on võimsamat ventilaatorit ja radoonikaevu.

Elamutes on tüüpiliseks radooni sisseimbumise kohaks vundamendi sokliosa ja põrandaplaadi ning vundamendi ja keldri põrandaplaadi liitekoht. Et sisseimbumist vähendada, tuleb liitekohad avada ja täita bituumenil põhineva mastiksiga. Samuti peab talitama põrandaplaati läbivate kommunikatsiooniavadega.

Radooni vastu aitab ka tubade hoolikas tuulutamine ja tolmust puhtana hoidmine, samuti see, kui siseruumides ei suitsetata, kuid ükski neist abinõudest pole nii tõhus kui radooni väljatuulutustorustik. Selle ehitamisele peaks kindlasti hakkama mõtlema siis, kui radoonisisaldus siseõhus ületab 400 bekerelli piiri. Sel juhul tuleks kohe kasutusele võtta ka muud võimalikud abinõud, mis vähendavad radooni pääsu eluruumidesse – alates selle sisseimbumiskohtade väljaselgitamisest ja nende sulgemisest kuni kõige lihtsamate abinõude – näiteks sage tubade tuulutamine – rakendamiseni.

Radooni kontsentratsiooni mõõtmist saab tellida keskkonnaministeeriumi hallatavast Eesti Kiirguskeskusest. Mõõtmisi tuleks teha talvisel ajal, kuna külmunud maapind on radoonile tõkkeks ja see suurendab radooni elamusse tungimist (majaalune pind ei ole külmunud ja sealt immitseb laiemalt alalt kogunenud radoon hoonesse), mistõttu mõõtmistulemused on usaldusväärsemad.

Kordusmõõtmist soovitatakse teha iga 5–10 aasta tagant.

http://www.ohtuleht.ee/424635