Sõge ehitustöö ajab tellija meeleheitele

02.02.2008

Margus Haav, Sakala  

Iga inimene, kes on tulnud mõttele midagi ehitada või remontida, teab omast käest, et väärt ehitusmeest peab tikutulega otsima.Samal ajal liigub karjade kaupa ringi tüüpe, kes peavad end mingil salapärasel põhjusel ehitajateks, ehkki nende töö tulemus võib iga omaniku hulluks ajada, kirjutab Sakala.

Tuntud looduskirjanik Gerald Durrell kuulis Korfu saarel, kus ta oma lapsepõlve veetis, loo mehest, kes hakkas pere juurdekasvu pärast majale teist korrust ehitama. Töö edenes lausa lennates ja sai peagi valmis. Õnnelik peremees korraldas sel puhul kreeka temperamendiga suure peo.

Kõik läks suurepäraselt, kuni üks hilinenud külaline avaldas soovi uut korrust oma silmaga kaeda. Siis selguski, et trepp oli jäänud ehitamata. Ehituse ajal harjusid peremees ja ehitajad käima mööda redeleid ja tellinguid ning nii jäigi see pisiasi kahe silma vahele.

Nende päikeselise Korfu ehitusmeistrite mantlipärijad rõskes, ent selle eest ehitamist jumaldavas Eestis on hakkama saanud veel sõgedamate ja täiesti absurdsete asjadega, mille peale keskmise mõistusega inimene tihtipeale ei tuleks.

Solk vihmaveetorru

Ehitajad hoiavad üldiselt omavahel kokku nagu iga tõeline tsunft. Kuigi on keeruline leida meistrit, kel poleks kolleegi tehtu kohta midagi laitvat öelda, pole nad siiski nõus oma kutsesaladusi avalikult paljastama.

Läks tükk aega, enne kui mul õnnestus nõusse saada kaks vilunud ehitusmeest, kes rääkisid lahtiste kaartidega sellest, millest tavaliselt mingi hinna eest ei kõnelda.

Oma nime all polnud nad arusaadavatel põhjustel nõus juttu puhuma ning nimetagem neid Jüriks ja Jaaniks. Räägitu võib näida iga pahaaimamatu majaomaniku õudusunenäona, aga paljudele on see paraku puhas reaalsus ja masendav argipäev.

Ühes uhkes villas näiteks juhtus selline esmapilgul lausa uskumatuna näiv lugu, et teise korruse duširuumis jäi kanalisatsioonitoru süsteemiga liitmata.

«Kips pandi enne peale, kui torud seinas ühendada jõuti, ning põrand valati ka kohe ära,» jutustab Jaan. «Kui esimest korda duši alla mindi, selgus allolijate üllatuseks, et kogu pesuvesi voolab mühinal seina vahele ja sealt edasi alla tuppa.»

Kogu lugu juhtus talvel, nii et viga parandada ei saanud, pesta aga oli vaja. Loll on see, kes lahendust ei leia: kanalisatsioon pandi jooksma vihmaveetorusse! Alles kevadel lammutati kõik seinad lahti.

Särtsaks trepp

Väga tihti panevad puusse elektrimehed. Ühes Viljandi majas juhtus selline lugu.

«Mingid vennad panid üles trepi ja trepikäsipuud, mis olid metallist. Kurat teab, kuhu nad pihta said, aga igal juhul oli kogu kupatus pärast voolu all!» naerab Jaan südamest. «Esimene inimene, kes trepist üles minema hakkas, sai käsipuust paugu kirja, nii et sussid võttis all pehmeks. Ja keegi ei saanud aru, kust vool treppi tuleb. Ma ei kujuta ette, kuidas see asi lahendati, aga igatahes on maja püsti ja trepp ka alles.»

Ebakvaliteetsed lahendused tulevad väikesest eelarvest. Õieti pole mitte eelarve pisike, vaid tooni annab suur kasum, mida võimalikult lühikese ajaga noolida tahetakse. Kokku hoitakse kõikjalt, kus võimalik.

Üks koht, kust annab eriti kenasti vahelt teha, on vannituba. Sageli on seda nimetatud maja kalleimaks toaks ja mitte põhjuseta.

«Vannituba! Muidugi!» hüüatab Jüri ja seletab süsteemi natuke lähemalt. «Tehakse eelarvet, aga keegi tavaliselt täpselt ei tea, mis seal olema peaks. Võtame hüdroisolatsiooni — ehitusnõuded on üks asi, reaalne elu aga teine. Töömeestel kästaksegi tavaliselt ilma teha.»

Plaadid või mingi muu kate läheb seina ja selle alla ei näe pärast mitte keegi.

Jüri mõtleb natuke ja kinnitab, et vähemalt poolte müügiks minevate majade vannitubades pole nõuetekohast hüdroisolatsiooni. Sellise kipsist vannitoa eluiga on ehmatavalt lühike.

«Vuugi- ja plaadisegu hoiab küll kogu kupatust mõnda aega püsti, aga selle taga mädaneb kõik ära,» jutustab mees. «Tuleb seenhallitus ja üldse hakkab igasugu asju kasvama. Eriti kipsi taga, kips võimendab seda tugevasti. Umbes viie aasta pärast võid sellest seinast rahulikult läbi astuda, aga ma olen näinud pudenemas ka poole aasta vanuseid vannitubasid.»

Pealt kullakarvaline

Kokku hoida annab muidugi mujaltki. Mehed loetlevad neid võimalusi teineteise võidu. Näiteks soojustusvill ja plaadisegu. Aurutõket pole pandud enamikul uutest müügimajadest. Elektrisüsteem tehakse ilma rikkevoolu- ja üldse korralike kaitsmeteta. Vundamendi välispinnal on puudu hüdrotõkked. Seinte taha jäetakse panemata kronsteinid. Vuugid täidetakse kipskrohviga, mis on küll odav, aga ei püsi kaua.

Mis viimistlusse puutub, siis esmapilgul tühisena näiv vahe kipsplaadialuse karkassi sammus annab hämmastavalt tõhusaid tulemusi.

«Sammuvaheks ei panda mitte nelikümmend sentimeetrit, vaid kuuskümmend,» selgitab terase matemaatilise taibuga Jaan. «Meeter kahekümne pealt hoiad nii juba ühe posti kokku, see on 40 krooni. Mõtled, et polegi nagu suur summa? Aga terve maja peale hoiad niimoodi kokku sada posti — 4000 krooni! Sein on siis muidugi kaks korda nõrgem.»

Kõige kindlam kokkuhoiu koht on aga katusesoojustus, sest seda ei oska harilikult ükski ostja vaadata. Rusikareegli järgi peab soojustuseks olema vähemalt kolmkümmend sentimeetrit villa, aga seda kohtab väga vähestel müügimajadel, kui üldse. Heal juhul pannakse kümme sentimeetrit. Nii kütavad sajad pered nagu hullud, soe aga kaob kummalisel kombel.

«Inimesed ei teagi seda tavaliselt, aga seda on lihtne kontrollida: lähed katuse alla ja vaatad järele,» nendib Jüri. «Soojustust tuleb maja ostes igal juhul kontrollida. Kõige kindlam on seda teha termokaameraga, aga kes seda jama ikka viitsib ette võtta. Kõik tahavad kiiresti sisse kolida ja eks maja ole pealt ilus ka.»

Termopildi tegemiseni jõutakse pahatihti alles siis, kui on paar-kolm aastat meeletuid soojaarveid makstud. Tellitud pildilt võib näha, et maja eri osades kõigub temperatuur koguni paarikümne kraadi võrra.

Hunnik miljonite eest

Ehitusbuumi ajal kõlbab meistriks halvemal juhul isegi poolprofessionaalne alkohoolik, kes teab vaid seda, mispidi haamrit käes hoida. Sellised tüübid teevad õigete ehitusmeeste maine täis.

«Kui ma vaatan, mis mehed mõnes firmas tööl on, siis — tule taevas appi!» sülitab Jaan südametäiega. «Mina küll ei tea, miks neid seal hoitakse. Ausõna, ma ei saa aru.»

Ehitusvead võivad peale rahakoti olla ohtlikud ka elule. Möödunud laupäeval oleks Puiatus maja põlema läinud. Õnneks said päästjad õigel ajal juhtunule jälile ning kustutasid umbes 20 ruutmeetril põleva soojustuse. Kaugemale tuli ei levinud. Põlengu oli põhjustanud tuleohutusnõudeid eirates paigaldatud plekk-korsten. Soojustuse saepuru ulatus nimelt vahetult vastu kuuma korstnat.

Üllataval kombel püütakse paljud praakmajades tekkinuid vead vaikselt ära praavitada. Pahatihti läheb see kalliks, aga teha pole midagi.

«Inimesed häbenevad üldiselt,» lausub Jüri. «Kuidas sa ikka tunnistad, et ostsid kolme miljoni eest mingi pasahunniku.»

Umbluu

Vahel võib tellija ehitusmehega pahasti ümber käia ja too ei jäta selle eest kätte tasumata.

•Vanasti panid halvasti koheldud ehitusmeistrid sarikate alla tühja pudeli, rihtides selle avaga tuule suuna poole. Siis teatas ulumine kõigile ahnest peremehest. Niisugust kurja vingerpussi kutsuti umbluuks.

• Uuema aja ehitusmeeste umbluud on märksa karmimat masti.

•«Ükskord jättis tellija parketipanijatele raha maksmata,» jutustab Jüri muiates. «Pika pinnimise peale maksis lõpuks poole lubatust ära. Mehed panid siis märja paberi parketi alla. Järgmisel hommikul oli kogu kallis parkett kummis.» 

http://www.sakala.ajaleht.ee/030208/esileht/5031458_1.php