Soojalekke kohad tee kindlaks enne remondiga alustamist

Andreas H. Otsmaa, Äripäev,13.03.2002

Termograafiline uuring, mis teeb kindlaks hoone soojusolukorra, tasub tellida enne vana maja renoveerimist, uusehitise puhul enne siseviimistluse tegemist.

Infrapunakiirtel töötav termokaamera teeb silmale nähtavaks hoone piirete pinnatemperatuuride erinevused ja leiab külmasillad. Külmasillad võivad tekkida nii ehitise geomeetriast tingitult – nt tuule käes jahtuvad välisnurgad – kui ka soojajuhtivate elementide, nt raudbetoonpostid, välispiirdesse sisenemisel.

Värvilisel termopildil on soojades värvides (kollane, punane) näha soojad sisepinnad ning külmades värvides (sinine, must) jahedad alad.

Hoonet on võimalik termografeerida nii seest- kui ka väljastpoolt. Seestpoolt paistavad külmasillad termopildil külmades toonides, väljastpoolt on soojalekked näha kollaste ja punaste aladena seinapinnal. Seejuures annab objektiivsema pildi seestpoolt tehtud termofoto, sest välispinnale mõjuvad erinevad ilmastikuolud, näiteks päikesekiirgus soojendab ja tuul jahutab seinapinda. Samuti ei saa välismõõtmisel infot tarindist, milles on ventileeriv õhkvahe, sest sel juhul lahkub soojus seinast õhkvahe kaudu ning välisvoodri temperatuur on lähedane välistemperatuuriga.

Seetõttu on märksa efektiivsem mõõdistamine seestpoolt, kus termopildilt nähtuvad külmasillad tumedate aladena. Kuid ka siin ei saa kohe öelda, et kõik sinised ja mustad pinnad näitavad soojaleket.

Näitena võib tuua puitkarkasshoone, milliseid praegu palju ehitatakse. Küllaltki tavaline on, et termopildil on näha külmad alad ruumi seina-, lae- ning põrandanurkades. See aga ei pruugi veel viidata defektidele projektis või ehitamises.

Piirkondade alajahtumise põhjus on, et igasugustesse nurkadesse ei pääse ligi ruumis liikuvad soojad õhuvoolud. Välisseina nurkades lisandub sellele veel ka suurem jahtumine, sest nurga välispindala on oluliselt suurem sisepindalast.

Kuid peale nende n-ö loomulike jahedamate pindade on tihti näha külmasid alasid ka mujal sisepinnal.

Tüüpiline defekt on alajahtunud elektripistikud ja -lülitid ning harutoosid. See viitab juba vigadele hoone tarinduses, mis on tekkinud projekteerimisel või ehitamisel. Enamasti on probleem kas soojustuskihis või tuuletõkketarinduses – külm välisõhk tungib läbi välisseina ruumi. Selle põhjuseks on hõre tuuletõke või halvasti paigaldatud soojustuskiht.

Tõenäoline ehitusviga selgub kogu hoone ülevaatamisel ning kui see on selgeks tehtud, saab defektile leida ka lahenduse.

Millal termografeerimist võiks tellida? Juba kasutuses oleva hoone puhul tasub tellida termografeerimine, kui ilmnevad probleemid – niiskuse kondenseerumine piiretel, külmad õhuvood ruumides jm. Termografeerimise hind algab 3000 kroonist.

Kindlasti on otstarbekas tellida termouuring enne hoone renoveerimist, et leida defektid olemasolevas tarindis ja nende kõrvaldamine näha ette juba projekteerimisel. Pahatihti tuleb aga ette, et majaomanik on oma elamu renoveerinud nii seest kui väljast ning tellib alles siis termografeerimise. Tulemus võib olla kurb – vastse siseviimistlusega ruumi seina sisepinnal on suured madala temperatuuriga alad, mille kaudu toimub energiakadu ja kus on oht niiskuse kondenseerumiseks.

Uue hoone ehitamisel tasub termografeerimine tellida enne viimistlustöid või vähemalt enne ehitise lõplikku vastuvõtmist.

Termografeerimisaruanne annab tellijale konkreetse hinnangu hoone ehituskvaliteedi kohta. Lisandub veel ehitaja psühholoogiline efekt – kui ehitusfirma teab, et nende tehtud tööd kontrollitakse enne vastuvõtmist, suureneb soov kvaliteetselt ehitada. Seega peaks termografeerimine olema ka osa ehitusjärelevalvest.

Valides sobivat aega soojusmõõdistamiseks, tuleb arvestada, et termografeerimist ei saa teha, kui sise- ja välistemperatuuride vahe on liiga väike, vaja on vähemalt 15kraadist erinevust.

Termografeerimine näitab tavaliselt järgmisi vigu:

soojustuse kehv paigaldus;

tuuletõkke ebatihedused;

hoonele ebasobiv küttesüsteem, mistõttu osa ruumide sisepindasid jääb külmaks.

 
Nendest vigadest tekkivad kahjustused võib jagada kaheks:

ülemäärane energiakulu – hoone soojakadude suurenemine;

ruumide sisekliima halvenemine – külmadelt seinapindadelt allalangev jahtunud õhk tekitab toas külmasid õhuvoolusid. Tekib ka õhuniiskuse kondenseerumise oht jahedates seinapiirkondades, millega kaasneb hallituse teke.

Termograafiline uuring aitab hinnata hoone soojusolukorda

Meie kliimas on välispiirete soojajuhtivus hoone üks olulisimaid tehnilisi näitajaid.

 
See on aja jooksul pidevalt vähenenud – nõukogude ajal oli puitelamute välisseinte soojajuhtivus (U-väärtus) jämedalt 0,6, kivihoonetel 1,0 ja paneelmajadel 0,8 W/m2K. Viimased kümmekond aastat on ehitatud maju U-väärtusega 0,28 W/m2K, aga tulemas on karmimad normid – massiivsetel välisseintel (kiviseinad) 0,20, kergseintel 0,16. Kuid ka nende arvude järgi projekteeritud välispiiretes esineb lekkeid, kus U-arv on lubatust oluliselt suurem ja seega ka sisepinna temperatuur madalam.