Soojalekked leiad termopildilt

Andreas H. Otsmaa, 20.11.2002 , Äripäev

Hoone välispiirete soojapidavust on tarvis hinnata erinevatel põhjustel – suurte küttekulude või ebamugava sisekliima korral või lihtsalt selleks, et kontrollida ehitustöö kvaliteeti.

Küttekulude suurus sõltub teatavasti kasutatava kütuseliigi hinnast, aga ka hoone välispiirete soojapidavusest ja muudest teguritest, näiteks ventilatsioonisüsteemist.

Termokaameraga on võimalik leida madalama soojapidavusega kohad – soojalekked – välispiiretes, kasutades mõõtmist kas seest- või väljastpoolt.

Üldjuhul annab piirde seisukorrast ilmekama pildi termografeerimine seestpoolt, kuna välispinnale mõjuvad erinevad ilmastikuolud, näiteks päikesekiirgus soojendab ja tuul jahutab seina.

Termograafilise uuringuga on võimalik avastada ka ebamugava sisekliima põhjuseid. Näiteks kui välisseina soojatakistus on suurel pindalal väike – soojustus või tuuletõke on ebapiisav – siis siseseina pind on selles kohas ülemäära madala temperatuuriga.

Nagu teada, tõuseb soe õhk ülespoole ja külm õhk langeb allapoole. Kui nüüd seina sisepind (aga ka akna- või uksepind) on ümbritseva ruumiõhuga võrreldes jahe, siis selles piirkonnas toimub õhu jahtumine ja külmem õhk langeb mööda jahtunud pinda allapoole. Arvestades, et õhuvoolude liikumise kiirus sõltub peamiselt pinna ja õhu temperatuuride vahest, võivad suure erinevuse korral tekkida ruumis jaheda õhu voolud, mis oluliselt vähendavad mugavustunnet.

Küllaltki sageli kurdavad elanikud, et kui väljas on külm, siis tundub, nagu oleks siseruumis pidevalt tuuletõmbus. Loomulikult võivadki selle põhjuseks olla ebatihedad aknad-uksed, aga tihti on tegemist hoopis välispiirete ebapiisavast soojapidavusest või ehitusvigadest põhjustatud jaheda seinapinnaga. Näiteks on mõni seinaosa jäänud soojustamata või on välisseina tuuletõke defektne ning selliseid vigasid on termovisiooniga lihtne fikseerida.

Rääkides ebamugavustundest külmade sisepindadega ruumis, ei saa mööda minna veel kahest olulisest asjast – külma “kiirgumisest“ ? ja õhuniiskuse kondenseerumisest.

Viibides köetud ahju või soojamüüriga toas, tunneme end mugavalt ka madalama toatemperatuuri juures, sest inimene tunnetab hästi kiirguslikku soojust. Kuid kui ruumis on suur jahe pind, on olukord vastupidine. Ulatuslike külmade pindade korral on ruumis sama mugavustunde loomiseks vajalik kõrgem siseõhu temperatuur, see aga põhjustab lisaküttekulu.

Välispiirete ebapiisava soojapidavuse oluline lisaoht on niiskuse kondenseerumine jahedatel pindadel. Tulles duþi alt paneme tähele, et peegli pind on kaetud veepiiskadega. Selle põhjuseks on sooja vee kasutamisest tekkinud lisaniiskuse kondenseerumine külmemal pinnal, kuid normaalse ventilatsiooni korral langeb õhuniiskus ja kondensaat kaob 10–15 minuti jooksul.

Kui aga hoone välispiiretes on suuri soojalekkeid, võib sama protsess tekkida ka eluruumides seina sisepinna alajahtunud piirkondades ning juba normaalse õhuniiskuse korral. Olukord on veel kehvem, kui ruumide ventilatsioon on ebapiisav (näiteks õhutihedate akende tõttu), mis põhjustab siseõhu niiskuse ülemäärast tõusu.

Kondensaadi tekkel kahjustub siseviimistlus, aga märksa tõsisem probleem on mikroorganismide, nt hallitusseente tekkimine niiskunud pindadel. Seenorganismide arenemisel aga ei kannata mitte ainult mugavustunne, vaid võivad tekkida ka olulised tervisekahjustused.

Nii suuri külmemaid alasid sisepindadel, mis neelavad soojakiirgust, kui ka kondensaadi tekkimise ohuga seotud väiksemaid piirkondi saab termograafilise mõõtmisega kindlaks teha.

http://www.ap3.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98-74AA1E3959CE&code=2279/rubr_artiklid_227901