Tajumatu vähitekitaja ründab maapõuest

Martin Pau, Tartu Postimees, 10.04.2007

Tuhanded majaomanikud ja -ehitajad elavad õndsas teadmatuses, kuuldes ehk alles neid ridu lugedes maakoorest välja tungivast radioaktiivsest gaasist radoonist, mis põhjustab Eestis ligi sada kopsuvähi juhtu aastas.

«See on superküsimus,» ei varja Luunja vallas Veibri külas kortermaju ehitava osaühingu Nordmet Invest juhataja Aivar Roostik nõutust, kui kuuleb küsimust, kas tema firma on radooniprobleemiga kursis ja sellega elamuehitusel arvestanud.

Eesti ja Rootsi kiirgusekspertide koostatud Eesti radooniriski kaardil 2003. aastast on Luunja valla keskmiseks radoonitasemeks elamutes märgitud 200–250 bekrelli kuupmeetris. Samast aastast kehtiv ehitusstandard ütleb, et uutes elu-, puhke- ja tööruumides peab näitaja olema alla 200 Bq/m3.

«Meil radooni kohta andmeid ei ole, selline standard on mulle üllatus,» sedastab Aivar Roostik. «Ma arvan, et enamikule Eesti ehitusfirmadest on see teema täielik null.»

Ei osata kartagi

Keskkonnaministeeriumi kiirgusspetsialist Evelyn Pesur, kes kaitses läinud aastal radooniteemalise magistritöö, nendib, et teavet sellest nähtamatust ja lõhnatust inertgaasist on eriteadmisteta inimesteni jõudnud kahetsusväärselt vähesel määral.

Oludes, kus paljud eramuomanikuks pürgijad ei oska ehitajalt nõuda isegi toimivat drenaaži ja korralikult kandvat vundamenti, näivad teadmised radoonikaitse vajalikkusest ilmse luksusena. Kaitse ise pole aga Evelyn Pesuri sõnul uue maja koguhinna taustal kindlasti luksus.

Põhimõtteliselt on radooni tuppa imbumise vältimiseks kaks moodust, kusjuures üks ei välista teist. Esimene on korralik põrandaalune õhutussüsteem, teine nn radoonikile paigaldamine vundamendi alla.

Põhja-Eestis, mille radooniohtu hinnatakse Lõuna-Eesti omast oluliselt suuremaks, pärineb radioaktiivne gaas paarikümne meetri sügavuselt dik-tüoneemakildast.

Lõuna-Eestis on allikaks moreen, mis võib olla paiguti maapinnas vaid paari meetri sügavusel. Need ongi kõige ohtlikumad punktid.

Radooni tootva uraani poolestusaeg on 4470 miljonit aastat, ent radoonil endal kõigest 3,8 ööpäeva. See tähendab, et kui radoonil kulub maapinnale tungimiseks neli päeva või enam, pole see enam ohtlik.

Oma magistritöö raames jagas Evelyn Pesur üle tuhande kiirgusmõõdiku rohkem kui kahesajas mõõtekohas üle Eesti, sh paaris Tartumaa vallas. Tartu linnas said oma radoonidetektorite komplekti koguni pooled koolid ja lasteaiad.

Pesur sai teada, et keskmiste näitajate poolest ei saa ühtki Tartu lasteasutust ohtlikuks lugeda.

Päkapiku lasteaias ja Forseliuse gümnaasiumis ligines aga keskmine radoonisisaldus 300 bekrellile ja ületas Forseliuse kooli ühes mõõtepunktis 400 ja ühes koguni 800 bekrelli piiri.

Kiirguskeskuse kodulehel räägitakse mõõdukast radoonitasemest kuni 400 bekrellini, 800 Bq/m3 loevad kiirgusspetsialistid väga kõrgeks ja seega ka otseselt ohtlikuks inimese tervisele.

«Lasteasutustes, kus keskmine mõõtmistulemus on üle 200 Bq/m3, soovitame omavalitsusel tellida kordusmõõtmise ja kaaluda kiirgustaseme vähendamise abinõusid,» ütles Evelyn Pesur.

Pesur tõdeb, et kuna 200-bekrelline norm kehtib vaid uutele hoonetele, pole omavalitsustel otsest kohustust vanade lasteaia- ja koolimajadega midagi ette võtta.

Eesti Geoloogiakeskuse juhtivgeoloogi Valter Peterselli arvates saab aga täielikust ohutusest rääkida allpool 50-bekrellist keskmist.

Tartu linnavalitsuse haridusosakonna majandusteenistuse juht Priit Metsjärv ütles, et kahjuks pole Evelyn Pesuri töö tulemus temani jõudnud ja sestap on ka keeruline pakkuda, kas ja mida peaks Forseliuse koolis või Päkapiku lasteaias tegema.

«Uute kooli- ja lasteaiahoonete ehituse eel, samuti enne vanade rekonstrueerimisi, tellime alati radooni mõõtmise,» kinnitas Metsjärv.

Mõõtmine pole kallis

Veendumaks, et elumajas, korteris või kontoris pole suurt kopsuvähi riski, saab tellida keskkonnaministeeriumi haldusalas töötavast kiirguskeskusest postiga koju detektorid, mille paar maksab koos paari kuu mõõtmistulemuste analüüsiga 700 krooni. Sama kallis on kiirmõõtmine.

Eesti Geoloogiakeskusel on aga seadmed radooni mõõtmiseks otse pinnases. Seda meetodit on mõistlik tarvitada juba enne uue maja vundamendiaugu kaevamist. Uuring ise maksab 2000 krooni, sellele lisandub transpordikulu kuus krooni kilomeetrilt.

«Viimsi ja Harku vallas on jõutud selleni, et ilma radooni mõõtmiseta ei anna keskkonnateenistus ja tervisekaitse ehitusprojektile kooskõlastust,» kõneles geoloog Valter Petersell.

Mida aga teha olemasoleva koduga, kus radooni on liiga palju? Kolida minema või lõhkuda maja maani maha?

Evelyn Pesuri kinnitusel pole nii radikaalsed sammud tarvilikud. Üldjuhul saab ka iga olemasoleva maja radooninivoo viia normaalsele tasemele, ehitades põrandaaluse ventilatsiooni.

Läbi vundamendi tuulutusavade on majaaluseid ikka õhutatud, kuid radooni tõrjumiseks ei pruugi selline lahendus olla piisavalt tõhus. Seda enam, et vanades põrandasoojustuseta majades tavatsetakse talveks tuulutusavad külma tõttu sulgeda.

Et ümberringi on maa külmunud, võib elamu muutuda nõnda tõeliseks radoonikaevuks, kust pressib majja ka see radioaktiivne gaas, mis keltsata aegadel pääseb maapinnale mujalt.

«Kohe täna on aga abi sellestki, kui tuulutada tube mitu korda päevas,» nendib Evelyn Pesur.

Ja päris kindlasti tasub jätta maha suitsetamine, mis põhjustab kopsuvähki umbes kaheksa korda tõenäosemalt kui radoon.

http://www.tarbija24.ee/100407/esileht/olulised_teemad/tarbija24/tervis/254279_1.php